Nüüd kus tundub, et maailm on hukka läinud.
Nüüd kus tundub, et suurema krahhi või katastroofi tulemise eest jääb paluda vaid jumalat.
Nüüd kus tundub, et paljudel on edasiviivaks jõuks vaid negatiivne energia.
Nüüd kus tundub, et enesetõestamiseks ja upitamiseks paljud materdavad, halvustavad, tallavad kõik ja kõigi porri
Juba ammu ütlesin, olgu presidendiks kes tahes, olgu peaministriks kes tahes, issand halasta, juhtigu seda Keskerakonda kas tahab, minu elu Mardil ei muutu. Mina elan täpselt nii hästi, nagu ma seda oskan ja tahan.
Ja vastupidiselt eelnevalt kirjutatule, läheb elu Mardil tõusujoont, ikka üles. Ja hoopis teiste energiatega.
Mardi talul on nüüd oma talumärk, ehk moodsas maailmas ja keeles, logo.

Milline energia! Milline võim ja vägi siin peitub!
Mida tähendab üks vana rehimaja, mida tähendab üks aborigeenne põlislammas, milline vägi on kivis ja eriti veel aias, mis neist kividest lapitud. Milline vägi on kadakas. Just neid Mardi talu märksõnu ma tulevases logos näha tahtsin. Ja tahtsin neid näha just oma uksekoputis.

Koputi küll aga…. Vana Keldi, viikingiterist. Päikeseratas. Ratasrist. Sümboliseerides päikest ja igavikku. Elujõudu ja rõõmu. Soojusallikana kehastab Päike elu, kirge ja noorust, valgusallikana aga jumalikku valgustatust. Samuti on see kuninglikkuse ning ainuvalitsemise sümbol. Päikeseketta aktiivenergiat peetakse tavaliselt mehelikuks, seda seostatakse vahetu, intuitiivse teadmise või kosmilise intellektiga.

Vot täpselt selline energia!
Kuna ma ise suur joonistaja just ei ole, pani mu ideed paberile hea sõber Rita Leemet. Protsess oli põnev, ikka interneti teel suhtlesime ja vaatasime. Rita lõikas pildi tükkideks ja tegi paigutusi, lõpuks jõudsime nii kaugele, et pilt oli selline, nagu ette kujutasin.

Kena ja soe aga sellisega pole tänapäeval suurt midagi teha. Nii leidis Rita endale abilise, kes kogu asja tegi veebi ja trüki kõlbulikuks. Anneli Tamm.
Vaheetappides küsisin nõu siit ja sealt, kuulasime kriitikat ja soovitusi ja lõpptulemus siin nüüd on.
Joonistatud logol jääb silma “Mardi Pärandtalu”. Mõtlesin jah, et vot olen ambitsioonikas. On pärandkultuur,on pärandmaja, on pärandloomad…. Kõhklesin ise, mõtisklesin ja arutlesin, otsustasin nõu küsida, no kellelt siis mitte veel, kui Elo Lutsepalt EVM Maa-arhitektuuri Keskusest. Ja vastus rahuldas mind täielikult!
“Mida sinu enda jaoks tähendaks see PÄRANDTALU? See pole liiga ambitsioonikas, vaid ülearu. Sinu kaunis talu räägib enda eest ise ilma kõlava pika nimeta. Ausõna.”
Nii siis suurimad tänud veelkord Ritale ja Annelile ja kõigile teistele, kes nõu ja soovitustega abiks olid.

Ja lõpetuseks üks vana tõde. Näitad näpuga teisele, näitab kolm Su enda peale.

“Sa oled tubli ja hea!”

Mina tänan.