Nüüd on see siis tehtud. Oma esimene õunmahl.
Mõte oli küll juttu alustada õunapuude lõikamisest ja kujundamisest. Nimelt sattusin peale ühele targutamisele, mismoodi ei tohi puid köndistada. Mõtlesin, et ütlen sõna sekka, et mismoodi on võimalik aastakümneid hooldamata puid, mis sirguvad taevasse, mingismõttes köndistamata lõigata?! Ja ma usun, et keegi ei ole ka päris nii loll, et jämeda tüvi suvalt kusagilt pooleks saeb. Aga mis minagi siin targutan, pealegi olen siin juba oma puudest varem juttu teinud.
Nii palju aga küll, et mul maja taga on üks vana puu, kus olid head õunad. Paar aastat tagasi. Sai ta ka paar aastat tagasi korralikult lõigatud, kaenlast saar maha saetud ja nüüd see aasta, oh imet, õunad olid nii suured et…. neid ei raatsinud isegi mahlaks mitte teha. Sai nedi endale linna toodud, emale-isale, teatrisse viidud ja jagatud. Mu esimene massaazi õpetaja ja praegune kolleeg ütles, et ei ole viistetist aastat nii head õuna saanud. Ja kui naabrimees küsis suvel mu käest, et “kas sind Ivar keegi kiidab ka” siis see vast ongi kiitus, kui üks puu on tänulik lõikuse eest ja kasvatab endale sellised suured ja maitsvad õunad külge.
Ühel varajasemal korral, sai eesnaabriga kokkulepitud, et saan nende juures oma õunad purustada ja mahalaks pressida. Eesnaabriks nimetan talu, mis jääb minu naabritest, meie väikesel külateekesel, ettepoole.
Sai eelmine päev õunad kokku korjatud, neid isegi metsa servalt ja üle jõe heinamaalt. Seega, avastasin endale talveks puid, mis väärivad ja ootavad lõikust.
Oli ilus septembri kuu päev, ilm õnnistas täielikult meie mahalategu. Käisin hommikul veel üleküsimas, et kas meid ikka oodatakse. Vastuseks sain “et mida sa siin mitu korda küsid, sai ju kokkulepitud” Ja läks mahla teoks lahti. Ja kui juba teoks läks, küsis naabrimees, et kas rohkem õunu ei ole, et kui juba mahla pressime.
Minu vastas, üle teekese naabrite maal on vana talu koht, kus punetasid ilusad õunad puudel. Käisin naabrilt luba küsimas, et kas võin sealt korjata mahlaks neid. Muidugi sain loa ja sain ka idee jälle talveks, et need puud tuleb lõigata. Tõesti head mahlased õunad, kahjuks aga nii ristirästi kasvanud okstega, et ei pääse puule ligigi. Ja kui puud korda saab, sisi ükskõik kes tulevikus neid õunu naudib, saab ilusaid õunu. Ja puud ilusaks ka. Nii helistasingi naabrinaisele ja küsisn luba, et kas võin puud kord teha. Loa sain. Samamoodi puukestele, mis on ise tää ääres ksvama hakanud. Enda maal lõikasin need ülemöödunud talv ära, nüüd saab siis ettevõtta ka naabrite maal olevad. Ehk hakkavad midagi head kandma, eelkõige aga et oleks silmale ilus vaadata.
Ja läks mahlateoks lahti. Esmalt ikka purustajasse.
Ja siis pressi.
Ja nii see 90 liitrit mahla tuli. Vist üsna piisav kogus?! Iigatahes avastasin, et aasta jooksul on liiast vähe veini ja muid jooke joodud, polnud teist kuhugi panna. Osa kuumutasin Mardil ära, osa linnas ja jäi veel ülegi. Nüüd mulksub 25 liitrit mahla veiniks. Nii et saab päris oma ja esimese veini ka see aasta! Kuidagi mõnus mõelda, et on jõulud ja laual on oma enda vein.
Vaatasite pilte? Purustaja ja press on eesnaabrimehe oma tehtud. Kas pole ikka tublid need eesti mehed?! Ja mis me siin purustjast ja pressist räägime! See maja on ka selle mehe oma kätega ehitatud! Ja muide, see talukoht on olnud juba 6-7 põlve. Nii et üsna auväärne iga. Ja küllap ka Mardi talu rahvas sellest ajast neile naabriks on olnud.
Olen tänulik sellele ilusale päevale, väga tänulik naabritele, tänulik Tanelile ja Hellele.