Me kõik käime siin elus oma rada. Mõni valib suuna ja sihi, teine eksleb siia, sinna, teadmata isegi, kuhu välja tahab jõuda. Me looksime just kui lugu, iga üks oma. Mõni lugu lõppeb ennem, kui alata jõuab. Mõni pakub rõõmu, teine on vahel natuke ehk isegi piinlik. Mul oli au, käia rääkimas oma lugu, Kadi raadios. Järelkuulatav on see SIIN. Ju pakub rõõmu?!

Peale intervjuud hakkasin mõtlema, et olen nagu natuke seniilne vanainimene, kes heietab ja kordab oma lugusi. Kuid. Miks seda lugu vajatakse, jään tagasihoidlikuks, ei tea. Samas, lugu luues, see ju täieneb ajaga ja kui küsitakse, räägid ikka algusest. Minu meelest on hea näide sellest saarlaseks olemine. Alguses oli lugu “poolsaarlane ja vahva vastus sellele, kui kassipoeg sünnib lehmalaudas, ei tähenda, et ta poolenisti lehm on”. Läks aastaid ja lisandus loole “kui maavanema vastuvõtul istusin, kuulasin juttu tublidest saarlastest ja kenadest kodudest ja kui seda juba kuulama pidin, ju see ka mulle mõeldud oli”. Nüüd siis saab lisada loole juurde mu vastuse küsimusele “Kas mind on omaks võetud?” Kindlasti aastatega täieneb see lugu veelgi. Ja nii ka iga teine.

Igal lool on oma energia. On karma. Mida külvad, seda lõikad. Nagu küla koerale, nii koer külale. Heade ütlustega võiks jätkata aga jätkan tänase looga. Loodetavasti pakun emotsiooni, millest tekib tunne. Täna on 24. veebruar.

Olles nüüd pea nädal saares, kogesin ma 12 aasta jooksul esimest korda tunnet, mis tekitas kõhedust. Tulen ma õhtul töölt, on pime. Näen, maja ees laul, mis ripub kettidega katusetalade küljes, on oks. Jõuan mõelda, kas täna oli ka nii tuuline, et sellise oksa ja kust, sinna lennutanud on. Jõudes majani, tabab mind ehmatus. Ei ole vaid oks, neid on kaks.

Võtan luua ukse eest, avan ukse, astun kotta, külmavärinad. “Miks rist ja mida see tähendab?!” Avan ukse kööki ja köögis põleb tuli. Kõhe. Mh, äkki jätsin ise tule põlema? Hommikul paistis päike sisse ja ei pannud põlevad pirni tähele, et see kustu panna? Nii ma siis seal üksi istusin ja kuidagi creepy oli. Postitasin pildi facebooki. Tagasiside oli postitiivne. Jah tõesti,
märke peab oskama lugeda ja end teenindama panna. Olen ma õnnistatud?! Või käis tõesti endine peremees mu tegemisi heaks kiitmas? Või hoopis maaema ja metsavana olid külas? Tuli ja pani keegi mulle kaitse peale, keegi hoiab mind? Olgu see või jumal… Mida mõtles aga selle risti panija, mis oli ta motiiv? Äkitisi oli äsja televiisorist “Selgeltnägijate tuleproovi” näinud?! Karma is a bitch!

Jah tõesti, ma olen piisavalt tugev ja mind ei murra miski. Mõttel ja sõnal on jõud, nii on ka usk meeletult tugev jõud. Järgmine päev oli juba päris naljakas….

Karmast rääkides. Sõitsin ma saarest Tallinna. Õhtune pime aeg, udu. Kiirus 95 km/h. Kaugelt lähenevad tuled, aina lähemale ja lähemale. Vaatan peeglist, rekka “elab lihtsalt seljas”. Mööda sõita ka enam ei taha, kuigi eelnev kiius seda ju eeldaks. Ei, mulle ei meenu kuidagi siis see rist mu laual aga mõte on küll, et kui mul peaks olema vaja pidurdada, siis käib kõva pauk. Tagant. Et seda ennetada, pööran lõpuks teeristist paremale. Mis karmat sa mees endale küll kogud?!

Ma ei tea, miks mõni mõte tekib hiljem kui võiks. Suvelõpus küttepuid lappides, oli laudaseina äärde uutele vaja ruumi teha, seega vanad eest ära saada. Kuhu nad panna? See hiilgav mõte oleks võinud juba ammu tulla, ikka kemmergu! Kemmerg asub mul rehetoa otsas. Kunagi on rehealune ära lammutatud ja siis nendest palkidest ehitatud….. ma ei teagi, kuidas seda nemad kutsusid…. no ütleme, et kuur. Mis seal sees oli, kui ma Mardile läksin, ei mäleta enam, ju mingi sodipodi. Igatahes on nüüd igavesti mõnus, olgu väljas ilm milline tahes, otse läbi rehetoa, küttepuid tuua. Kenad kuivad pealekauba.

Mis tunne tekkis? Mõnus arhailine maaelu eks?! Kuna mõttel ja sõnal on jõud, siis mõte mul on, panen selle sõnasse ka nüüd. Unistan ikka, et ühel päeval sealt rehetoa uksest minnes astun ma jälle – rehealusesse! Unistused ju on selleks, et need täituksid?!

Heiskasin Vabariigi sünnipäevaks masti uue sinimustvalge. Et ikka oleks väärikas!

Vaatan aknast välja, täna küll Tallinnas, sombusesse tühjusesse. Ja mõtlen. Mõtlen, kas mõttel on jõud…. On uued ootused, lootused. Seda enam, et ees on kevad.

Jäägem ja olgem kõik väärikad, olge positiivsed, hoidke süda soe!

Kui Kadi raadio saate ära kuulasite või kohe asute kuulama, siis meeleolu mõttes üks vana foto peale “Krati” esietendust. Nagu näete, peremehe rolli omandasin juba ammu, kas mul täna ka oma kratt on, jäägu saladuseks.

Ja nüüd edasi, ikka luues! Ka lugu.

(Loo avaldamisega läks natuke aega, kuna pidin ootama, et saade Kadi raadio kodulehele ülesjõuaks.)