Hoiatus! Antud postitus võib sisaldada materjali, mis ei ole soovitatav nõrganärvilitsele.
Et siis jah, ei talve, ei talgusi. Käes on suur kevad. Kui eelmine kord lumi taganes iga päevaga silmnähtavalt, siis nüüd läks muru silmnähtavalt aina rohelisemaks. Tulbid ja nartsissid olid 5 cm pikkused, õitsesid lumi- ja märstikellukesed, krookused.
Rääkimata igasugustest sulelistest, kes oma lauluga rõõmustavad. Eriti mõjuv oli öökulli huilged öösiti. Ja ma ei tea, mida räägib ilmajaam ja kust nemad oma andmed võtavad, Mardil oli igatahes viimane päev +17. Lisaks t-särgile oleks tahtnud panna ka lühikesed püksid jalga aga metsa teha niimoel oleks suht kehv olnud.
Kõik me teame, milline oli selle aasta talv ja milline oli lume paksus. Oma lõbuks ju oleks võinud lumehanges nalja teha ja paar puud mahavõtta aga korralikust metsateost ei saa ju juttu olla. Kuigi jah, puude mahavõtmisega sai alustaud juba jõulude aeg, seda muidugi ilma naljata.
Sügisel sai blogis väljakuulutatud talgud aga kui talgulisi ei ole, siis talgusi ka teha ei saa. Ja nagu mul pooled ärid tänu Hellele Hiiumaa kaudu käivad, siis sai palgatud endale Hiiumaalt metsamees. Päris uhke mõelda ju, et kogu Hiiumaa meistrid teevad Saaremaa Mardi talu kunnile tööd.
Alates veebruarist sai oodatud, millal lumi taganeb, paika pandud aina uusi aegu, nüüd lõpuks aprilli alguses sai suur töö tehtud. Ja seda võib küll öelda, et kolm ja pool töömeest* on ikka hoopis midagi muud, kui kaks. Palgatud Meelis Parve langetas oskuslikult puid, meie tassime Taneliga neid lõkkesse ja paarimeetrised puud virnadesse. Lõkkeid tuli kokku kuus, virnasi enam ei teagi , kui palju. Igatahes nii palju, et natuke hirm mõelda, kuidas need suve jooksul kõik ära teha. Samaaegselt sai kohe hakatud ka metsaalust puhtaks riisuma. Et Helle muidusööja** ei oleks, on tema abi riisumisel ka tänuväärt.
Et selline on siis tulemus praegu. Idee poolest peab sellest tulema niiöelda parkmets. Kui selle tegemist alustasime, paksult võsa, metsalaune langenud puid ja oksi täis, kõik ristirästi… Kui Meelis puid jveel juurde langetas, tundus kõik hetkeks võimatu ja lootusetu aga hakkad aga ühest nurgast pihta, tassid ja tassid, käid ja käid aga edasi ja tagasi ja vaikselt hakkas ka tulemus tulema.
Kahjuks jäi töö kõik pooleli. Ega ei ole kerge saada kolme päevaga korda ja puhtaks seda, mis aastkümned hooldamata on olnud. Aga heast küljest võttes, ongi järgmine kord millest jälle alustada. Ja mailõkke materjal ka kerge vaevaga juba olemas. Tassi aga lõke kokku ja tuli otsa.
Ja nüüd siis suured suured tänud Meelisele, Tanelile ja Hellele! Me olime väga tublid ja tegime suure töö ära! Hindan teie abi väga!
Siin näide veel krundipiirist. Kui ennem oli seal ees paks kreegivõsa ja muidu võsa siis nüüd….. ja kui veel kiviaed saab ka taastatud… Kuna kogu metsalaune on täis kive, siis sealt hea neid kohe aeda laduda. Mida ka vaikselt tegema hakkasin. Esiteks muidugi seepärast, et oleks parem risu riisuda, teiseks… Tanel avaldas arvamust, et alati kui ma väsinud, hakkan ma kiviaeda ehitama. Mõtlesin ma natuke, mitte et ma muidu ei mõtleks aga…. jah, tal võib isegi õigus olla. Olen ju kunsti ja loomingu inimene, kiviaia ehitus aga on ka loomine. Kuigi see loomine on üsna raske, seda just füüsiliselt. Ja ometigi annab see loomine uut jõudu. Uut jõudu ja jaksu, et tassida ja tassida ja käia ja käia, edasi ja tagasi, puid virna ja oksi lõkkesse.
Nagu viimasel pidlil näha, on põllul hernekepid püsti. Jah, tegin esimese peenra alguse ära. Kuigi muld oli veel üsna märg ja raske, said esimesed herned külvatud. Hernes talub külma -5, nii et on lootust küll varajaseks herneks. Põõsastilli seeme oli ka kohapeal olemas, sai seegi maha. Reeglina vist kohe keppe ei panda aga mulle tundus, et siis on hea hernest mulda pista ja pärast selge pilt ka kohe, kus mida maha sai pandud.
Nüüd koht nõrganärvilistele.
Ennem.
Nüüd.
* Varajasemad lugejad juba teavad, et Helle on nägemispuudega, seega temast puude tassijat ei oleks olnud. Seega läks metsa tegemisel ta kirja poole kohaga.
**Eelmine kord, kui Taneliga kahekesi puid tegime, siis Hellel ei jäänud muud üle, kui seista lumehanges, paremal juhul juba sulanud kohal ja meid lõbustada. Nii tekkis meil kohalik nali, et Helle on muidusööja. Muidugi päris muidusööjaks ta ei tahtnud jääda, pesi usinasti nõusi.
5 kommentaari
Mis sa päädega tegid? Suppi vä?
eheee, päädega disainisin maja nagu näed. Kui neid veel hulgi õnnestuks saada, tahaks metsa oma nõidumis, mediteerimis koha teha. 🙂
seda nöidumiskohta ootan minagi.
Jätan siis Teile trepile veel ühe kingituse 🙂
Põnev põnev. Aga kellega mul ikkagi au? Ja mis kingitus? 😛 Ja mul ei ole treppi! 🙂